Piimavalgu diagnostiline väärtus
Väga oluline on jälgida piimavalgu muutumise suundumusi ja olla teadlik seosest teiste komponentidega. Piimarasvade ja valkude suhe võib olla piisavalt usaldusväärne näitaja atsidoosi või ketoosi diagnoosimisel.
Subkliinilise ketoosi kindlakstegemine
Kui piimarasvade ja -valkude suhe läheneb 1,5-le, võib veistel kahtlustada subkliinilist ketoosi. Sellisel juhul on muutused seotud lehmade füsioloogilisest seisundist (nt pärast poegimist) või ebaõigesti tasakaalustatud toitumisest tingitud energiadefitsiidiga organismis.
Ka lüpsmise ajal ei ole rasvade kogus konstantne. Lüpsi alguses on piima rasvasisaldus umbes 1 protsent, mis lüpsi lõpul tõuseb 8 või isegi 12 protsendini. Seetõttu võib piimarasva pidev jälgimine olla oluline mitte ainult looma tervisliku seisundi hindamisel, vaid ka lüpsiprotsessi nõuetekohase toimimise näitajana.
| Rasva-valgu suhe ketoosikahtluse korral | |
|---|---|
| >1,4 | On suur tõenäosus, et lehmal on subkliiniline ketoos, kliinilise ketoosi risk suureneb |
| 1,3-1,4 | Subkliinilise ketoosi suurenenud risk |
| 1,2 | Rasvade ja valkude optimaalne suhe |
Subakuutse atsidoosi (SARA) kindlakstegemine
| Rasva-valgu suhe atsidoosi kahtluse korral | |
|---|---|
| 1,2 | Rasvade ja valkude optimaalne suhe |
| 1,0-1,1 | Suurenenud subakuutse atsidoosi (SARA) risk. |
| <1,0 | Lehmal on suurem tõenäosus subakuutse vatsaatsidoosi (SARA) tekkeks, kliinilise atsidoosi risk on suurenenud |
Kui rasva ja valgu suhe on <1,0, võib öelda, et lehmal on subakuutne atsidoos (SARA). Sellisel juhul tuleb haiguse põhjus võimalikult kiiresti kindlaks teha ja kõrvaldada. See võib tekkida liigse teravilja koguse tõttu söödas või liigse kontsentreeritud sööda andmise tõttu ühe söötmise ajal. Atsidoosi võib põhjustada ebapiisav seeditav kiudainesisaldus või kui sööt on liiga peeneks hakitud. Kui tooraine on saastunud mükotoksiinidega, võib see samuti olla üheks atsidoosi põhjuseks.
Karbamiid on lämmastiku ainevahetuse lõppsaadus organismis. Piima valgu- ja karbamiidisisaldus on olulise diagnostilise tähtsusega, sest saadud andmete põhjal saab hinnata lämmastiku-energiatasakaalu vatsas, st lehmade varustatust valgu- ja energiasöödaga.
Piima valgu- ja karbamiidisisalduse diagnostiline tähtsus
| Valgusisaldus piimas (%) | Karbamiidi sisaldus piimas mg% | ||
|---|---|---|---|
| <15 | 15-25 | >25 | |
| >3,6 | Valgupuudus ja energia liig söödas | Energia liig söödas | Valgu ja energia liig söödas |
| 3,2-3,6 | Valgupuudus ja kerge energia liig söödas |
Sobiva tasakaaluga valkude ja energia sisaldus söödas | Valgu liig ja kerge energiapuudus söödas |
| <3,2 | Energia- ja valgupuudus söödas | Energiapuudus söödas | Valgu liig ja energiapuudus söödas |
*R. Antanaitis, V. Žilaitis. Assessment of the health of a herd of dairy cattle: methodological publication for veterinary faculty students, veterinarians. LSMU, VA. Kaunas, Lithuania. 2016.
Valgu kindlakstegemise meetodid
Kjeldahli meetod
Piima valgusisalduse määramise võrdluskatset on kasutatud juba ammustest aegadest alates. Selle eesmärk on määrata kogu ja tegelik valgusisaldus. Meetod on usaldusväärne ja täpne, kuid seda saab teha ainult laboris, sest selleks on vaja eriseadmeid, reaktiive ja kvalifitseeritud personali. Samuti võtab see test suhteliselt kaua aega, mistõttu ei ole seda väga praktiline kasutada piimatöötlemisettevõtetes või põllumajandusettevõtetes.
Laboratoorsed spektroskoopilised testid
Tõelised valgud määratakse täpsemalt kindlaks nende neeldumis- ja emissioonispektri infrapunaanalüüsi abil. See meetod on kogu maailmas väga populaarne ja seda kasutatakse paljudes laborites piima koostisosade analüüsimiseks. Enamasti on sellised seadmed kohandatud laboratoorseks kasutamiseks, on üsna kallid ja nõuavad kvalifitseeritud spetsialiste. Tehnoloogia arenguga on siiski võimalik muuta seda tüüpi meetodid praktilisemaks ja kohandada neid kasutamiseks mitte ainult laborites, vaid ka põllumajandusettevõtetes.
BROLIS HerdLine piimaanalüsaator
BROLIS HerdLine integreeritud piimaanalüsaator on nagu väike laboratoorium teie piimafarmis. Analüsaator uurib iga lehma piima koostist iga lüpsi ajal. See “minispektroskoop” paigaldatakse lüpsiplatside või lüpsirobotite piimaliinile ning see ei kasuta täiendavaid reaktiive ega vaja erihooldust.
Valgu, rasva, laktoosi ja elektrijuhtivuse analüüs annab nõuetekohase hinnangu piimakarja tervise, tootlikkuse ja majandusliku tõhususe kohta. Lüpsi ajal kogutud andmeid töödeldakse reaalajas ja neid saab vaadata BROLIS HerdLine rakenduse abil.
Mis mõjutab piimavalku?
Piimavalgud sünteesitakse lehmade organismis lämmastikühenditest, mida loom saab söödast. Tõelised valgud moodustavad 95-97 protsenti koguvalgust. Kehas puuduvad valgureservid – söödaga seedetrakti sattunud lämmastikained imenduvad ja jõuavad vere kaudu udarate näärmekoesse, kus sünteesitakse piimavalgud. Piima valgusisaldus mõjutab oluliselt selle toiteväärtust ja tehnoloogilisi omadusi. Kaseiin moodustab 75-85% kogu piimavalkudest, ülejäänud osa moodustab vadakuvalk. Nende koostis sõltub looma geneetikast, söötmisest, aastaajast, laktatsiooniperioodist ja tervislikust seisundist. Seetõttu peaks lehmade sihipärasele aretusele lisanduva korraliku söötmise ja hoolduse abil suurenema nii piimatoodang kui ka piima valgusisaldus.
Söötmine
Piima valgusisaldus sõltub suurel määral lehma sööda õigest tasakaalustatusest. Sageli esineb olukordi, kus lehmapiima valgusisaldus on madal, kuna söödas ei ole piisavalt energiat ja valku. Kui lämmastiku kogus on tasakaalustamata, eemaldatakse see organismist karbamiidi kujul piima ja uriini kaudu. Seetõttu saame piima karbamiidikoguse põhjal hinnata söödaratsiooni tasakaalustatuse taset. Piima valgusisaldus suureneb, kui lehma söödas on bioloogiliselt väärtuslikke valke sisaldavaid tooraineid (nt sojajahu, rapsijahu jne). Piima valgusisaldus väheneb, kui kontsentreeritud sööt lehma söödas koosneb ainult teraviljadest nagu oder, nisu, tritikale, rukis. Need toorained sisaldavad ebapiisavalt seeditavaid lämmastikuühendeid.
Laktatsiooniperiood
Piima valgusisaldust mõjutab ka laktatsiooniperiood. Kuna piimatoodang suureneb laktatsiooni alguses ja selle kõrgperioodil, on valgusisaldus siis tavaliselt kõige madalam. Sel perioodil ei ole piimavalkude sünteesiks piisavalt mikroobseid valke, mistõttu tuleb organismi aminohapete varude suurendamiseks lisada söödale soja, rapsi ja päevalille söödamaterjalidest saadud valke, mida ei lõhustata vatsas.
Geneetika
Veise tõul on suur mõju piima valgusisaldusele. Jersey lehmad on üks kõige valgurikkama piimaga lehmatõuge ja Holsteini friisi lehmade piim on kõige vähem valgurikas. Seetõttu tuleks veisekarja parendamisel lehmi seemendada valgurikkamate pullide spermaga.
